Ma sain madalaks. Ma sain kurvaks. Ja siis mõistsin ühel päeval, et pole nädala jooksul mõelnud enesetapule. Loe tõelist lugu depressiooniga võitlemisest ja ausaid nõuandeid selle vallutamiseks.
Kui oleksite minult nooremana küsinud, kas ma jõuan 25-ni, oleksin lihtsalt õlgu kehitanud. Minu elus on juhtunud nii palju, et elasin sõna otseses mõttes päevast päeva. Enesetapu mõte tantsis mu peas sageli.
Ma teadsin, kuidas mul läheb; Ma muudaksin selle õnnetuseks. Ma jookseksin millegi järele haarates käe noaga või kaotaksin sõidu ajal auto üle kontrolli. Minu meelest täitusid iga päev stsenaariumid, kuid see pidi olema õnnetus.
Keegi ei saanud ennast süüdistada, sest ma pole kunagi abi palunud. Mu käsi ja jalgu katavad vaid mõned venitusarmid ja üks pikk arm halvast „õnnetusest“. Tänapäevani ei saa ma öelda, kas lõikasin tahtlikult kastilõikuriga käe lahti, kui olin elektrikatkestuse tõttu häiritud või mitte.
See oli siis, kui ma teadsin, et olen jõudnud põhjani. Niisiis, ma hakkasin ronima. Nii hakkasin ma depressiooniga võitlema.
1. Liigutage, kui saate
FotoMinu tööandja küsis, kas ma tahan kolida kodulinnast kolm tundi eemale. Olin alguses vastumeelne, kuid hüppasin siis võimaluse juurde uue alguse saamiseks. Keegi ei tunneks mind seal. Miski ei tuleta mulle meelde, miks ma olin nii alla ja välja tulnud. See tundus ideaalne!
Kui otsustate kolida, veenduge, et teil on tööpakkumine või leiate töö hõlpsalt. Isegi kui see on paar plokki, on see korras. Võiksite proovida teistsugusesse töökeskkonda kolimist. Kolimiseks kulus mul kolm kuud, et kolimist piisavalt kokku hoida, kuid see oli minu jaoks värske algus.
2. Võtke omaks see, mis teid teeb
Üks osa minu depressioonist oli see, kuidas ma võltsisin, et olen keegi, kes ma polnud. Kolides otsustasin, et olen minust - ja minu all mõtlen ma ebamugavat, lendleva käega erutuvat täiskasvanut.
Enne, kui keegi mind kiusas, kui põnevil ma pisiasjadest üle saan, arvasin, et need mulle ei meeldi ja muutusin vaiksemaks ning mind märgati vähem. Nüüd ma ei hooli sellest ja mul on tunne, et mul on rohkem sõpru, sest ma ei taha enam sinna sobida.
Mu jama on ikka imeliku väljanägemisega, kuid kehitan seda õlgu ja ütlen, et see on osa minust - leidke keegi teine, kellega koos lobiseda, kui see teile ei meeldi.
3. Mõelge välja, mis teid alguses alla viis
FotoSee on oluline: kasvamiseks peate teadma, mis teid kõigepealt masendusse pani. Minu jaoks oli see ema lahkuminek ja stress, mis oli tema pärandvara eest hoolitsemise eest, ehkki meie suhted olid tema elu ajal mürgised.
Iga kord, kui ma mõtlesin tema peale ja sellele, kuidas ma ta maha lasin, tundsin end aina halvemini. Kaotasin enesetapu jaoks ka ühe hea sõbra, kes oli tunnistanud mind armastamas ja ma ei saanud nende tundeid tagasi saata. Süüdistasin ennast tema surmas.
Kui otsustasin kolida, otsustasin ka päriselt hinnata, miks ma nii masenduses olin. Otsustasin, et mu ema võib mind vihata, aga ma armastan ennast ja sõber oli valiku teinud ise. Ta teadis, et mul on olnud tõsiseid suhteid, kui ta ütles mulle, et ta armastab mind, ja ma olin talle nii suur sõber, kui ma võiksin olla.
Kirjutage oma tunded üles ja mõelge need siis objektiivselt läbi. Võib-olla saate olukorrast aru saada, kui vaatate seda nagu kõrvalseisja.
4. Võtke seda üks päev korraga
FotoVõtsin asju üks päev korraga, lootes, et ma ei tapa ennast sel päeval. Kolides jätkasin päevast päeva kõike, kuid seadsin vähe eesmärke. Õnnitlesin ennast, kui see õnnestus.
Eesmärkideks olid sellised asjad nagu ploki ümber kõndimine, mu naabri uksele koputamine, tere öelda ja varakult tööle saabumine. Mõnel oli lihtsam, kuid sageli kulus mul kolm tundi, et otsustada, et mu naabri uksele koputamine ei pane neid mind kohe vihkama.
Otsustasin proovida ja lobiseda inimestega ning kui ma arvasin, et häirin neid, siis ma ei varju end ega uju endasse. Kui soovisin paremaks saada, pidin võitlema. Ma ei tahtnud tagasi minna selle juurde, kes ma olin.
5. Hoidke lõug püsti
FotoMõni päev on halvem kui teised, kuid ma ei lase neil päevil minuni jõuda. Ma mõtlen sellele, mille olen selle asemel saavutanud. Ärkan nüüd tekstisõnumite kaudu inimestelt, kes tahavad minuga koos veeta. Olen kaasatud selfidesse.
Ma tunnen, et olen tööle tööle tulnud. Sisemiste muutuste tõttu olen märganud, et minu töö on paranenud, kuigi tunnen, et panin sama palju vaeva kui varem. Mul on tunne, nagu oleks maailm kergem.
Kuna otsustasin muutuda, tunnen, et seisan sirgemalt. Te lugesite sellest, miks ma madalaks sain. Kas olete kunagi end madalana tundnud? Miks?
